Tegelikult Illegaard mulle väga ei meeldi, sest selle omanik on rassist, või vähemalt väga kõvasti püüab olla selline. Nimelt kehtestas ta oma klubis välismaalastele kohustusliku, tasulise klubikaardi, aga eestikeelsed kliendid saavad sisse tasuta.
/---/
Aga head muusikat siin küll mängitakse ja see vist ongi põhjuseks, miks me siin käime nii tihti, peaaegu iga päev.
/---/
On reede õhtu ja Illegaard on umbes pooleli rahvast täis. Siin on alkoholi- ja seksimaiaid soomlasi, aga palju ka kohalikke tegelasi nagu näitlejaid ja muusikuid ja teisi loovtöölisi, aga ka niisama joodikuid. Endine punkprintsess ja praegune näitleja Merle Jääger ei ole joodik, aga ta on kindlasti kohal, nagu alati. Ta on sõbralik ja kõnetab ka meid, välismaalasi, mis on Tartus üliharuldane nähtus. Tavatartlane ju pelgab välismaalasi.
/---/
Illegaard on vist ainus kõrts Tartus, kus kohalikku klientuuri ei häiri see, et ka välismaalased käivad siin tuigerdamas ja on paiguti vägagi lärmakad. Näiteks lähedal, Legendis, suhtuvad kohalikud kirjanikud välismaalastesse tihtipeale vägagi vaenulikult. Vaenuhing loojub alles siis, kui välismaalased teevad välja austatud kirjanikele ja luuletajale.
Asukoht teoses
lk 212–215
