Tartu kevad 1996. Taarakogujaid ja igasugu...

Taarakogujaid ja igasugu prükkareid on Tartus oi kui palju, aga Rüütli tänavasse julgevad nad tulla vaid öösel, siis kui linnas on juba vaikne. Vaatan neid mõnikord oma Raekoja platsi korteri aknast. Isegi laksu all taipavad nad, et prükkaril ja kodutul ja „asotsiaalil” tuleb Eestis häbeneda oma saatust ja vältida „normaalseid inimesi”.
/---/
Tartus on kõik vaesed nagu karsklastele poissmeestepidusid korraldavad jesuiidid, või Kuremäe kloostris Maaja tellimusi müüvad müügiagendid, aga keegi ei taha näidata oma vaesust isegi oma sõpradele. Nad uhkeldavad oma bussireisidega Prantsusmaale ja korraldavad oma lastele kalleid sünnipäevapidusid McDonald’sis ja siis nälgivad nädalaid, sest raha sai otsa.

Sääste pole kellelgi, sest säästa eestlane ei oska, isegi kui tekiks võimalus.
Aga, jah, Tartus on ka mehi, kel on raha, ja enamasti on see raha teenitud rahva ühise omandi omandamise ja müügiga. Võtmesõnaks on erastamised.
Teosest