Nüüd, kevadel 1996, tean ma juba Eesti ja eriti Tartu kohta päris palju. Tean näiteks seda, et hotell Taru siin Tartus on üks imelik, veider asutus.
Tarut nimetatakse eliithotelliks, aga ise küll ei saa aru, et miks. See näeb välja pigem kui mingi lutikapesast hostel: kole, hall maja ebaloogilise asukoha peal otse nõukaaegsete paneelmajade kõrval Karlova linnaosas. Mina sellises urkas küll ei sooviks ööbida.
Odav see hotell küll ei ole, kuuludes lugupeetud Finest Groupile. Lihavõtete ajal maksab lõunasöök Taru Rootsi lauas koguni 130 krooni inimese kohta. See on üüratu summa. Paljudele Tartu inimestele on see peaaegu nädala palk.
Tarut nimetatakse eliithotelliks, aga ise küll ei saa aru, et miks. See näeb välja pigem kui mingi lutikapesast hostel: kole, hall maja ebaloogilise asukoha peal otse nõukaaegsete paneelmajade kõrval Karlova linnaosas. Mina sellises urkas küll ei sooviks ööbida.
Odav see hotell küll ei ole, kuuludes lugupeetud Finest Groupile. Lihavõtete ajal maksab lõunasöök Taru Rootsi lauas koguni 130 krooni inimese kohta. See on üüratu summa. Paljudele Tartu inimestele on see peaaegu nädala palk.
Asukoht teoses
lk 125
