Päikesepaisteline Veeriku. Teine suur maa-ala...

Teine suur maa-ala, mis oli seotud Veeriku aleviga, oli Eesti Põllumeeste Seltsi näitusaed, millest oli juba juttu eespool. Enamuse aega aastast seisid näitusaed ja selle paviljonid kasutamata, tühjadena. Ainult üks kord aastas, mõne päeva jooksul septembri alguses, lahvatas siin vilgas elu ja melu. Näitusaiast hakkas kostma üle kogu Veeriku alevi põllutöömasinate müra ja undamine, kariloomade ammumine, määgimine, röhkimine. Tuul tõi siia ka valjuhääldajate muusikat, mida katkestasid erinevate firmade helireklaamid.
/---/
Näitusaias ei demonstreeritud üksi põllumajandustehnikat ja -saavutusi, vaid pikad paviljonid pakatasid ka erinevaist kodutehnika toodetest ja toiduproduktidest. Näitusaeda ja selle ümbruse (vaba maad oli rohkesti) olid aset võtnud erinevad meelelahutusettevõtmised ja atraktsioonid. Põnev oli jälgida surmapõlgavate mootorratturite kihutamist suures tünnis või võrelises hiigelkeras. Üldist imetlust kutsus esile tasakaalukunstniku jalutamine ja trikid (istumine toolis) pinguletõmmatud trossi peal. Uhke oli ka ratsutada karusselli puuhobuste sadulas, nii et tekkis peapööritus. Tänu fotokunsti saavutustele võis igaüks leida ennast pildilt, kus ta põdrasarvi pihus hoides kihutab galoppi sarvede omaniku seljas või peab halastamatut võitlust jääkaruga või on muutunud purpur-talaari ja kuldkrooni kandjaks. Tänavakunstnik oli võimeline paari minuti jooksul mustast paberist välja lõikama kliendi näo profiili, mis suurepäraselt vastas originaalile. Hagenbecki loomaaias aga võis imetleda hiigelelevandi täitmatut isu, boamao surmahaaret ümber oma treeneri keha, käratsevaid ahve ja teisi eksootilisi loomi.
Teosest
lk 57–58