Päikesepaisteline Veeriku. Ma olen kindlalt...

Ma olen kindlalt ühte meelt nendega, kes leiavad, et vanasti olid talved külmemad ja lumerikkamad ning suved soojemad ja päikselisemad. Talvel tuiskas Ilmatsalu tänav umbe ja hangedesse. Regede liikumine toimus nagu lainetel – ikka üles ja alla. Sepikoja õu hoiti küll suurest lumest puhtana, aga tänavale labidate võim enam kuigi kaugele ei ulatunud. Aias kerkisid hanged üle piirdetara. Pehme ilma korral uuristasid poisikesed neisse käikusid - mängiti kindluse kaitsmist ja vallutamist. Külmadel ja selgetel õhtutel oli läänetaevas punetav nagu ääsist tulnud rehviraud, pannes põlema ka lumeväljad kahel pool Ilmatsalu teed.
Esimesed kevadekuulutajad olid varesed Schulmanni pargis, kes hakkasid siin intensiivselt tegelema pesade ehitamise ja remondiga. Ja nagu ikka ühisettevõtmistega suurtes kollektiivides, saatis seda eriarvamuste kõrvulukustav kära.

Siis aga läks asi tõsiseks. Järsku saabunud soojalained lõid suured lumemassid Tähtvere mõisa väljadel sulama. Vesi jooksis hoogsalt põldudevahelisse magistraalkraavi, mis jätkus meie maja lkohalt truubi kaudu üle Ilmatsalu tänava ja suundus sepikoja tagant Veeriku tänavasse, kus oli samuti truup ja sild. Kiire sulamise tõttu oli veemasse sageli niivõrd palju, et Ilmatsalu tänava truup ei suutnud neid kõiki vastu võtta. Siis tormasid vahutavad veed üle tänava, sulatades sepikoja saviseinu ja uputades maja õue. Selle loomulik tagajärg oli vee voolamine keldriakende kaudu majaalusesse keldrisse. Aga minul avanes võimalus vanal kuuriuksel tutvuda parvepoiste elu saladustega.

Kevadine lumesulamise aeg oli raske aeg hobustele. Mitte neile, kes tulid sepa juurde rautamisele, vaid neile, kes pidid vedama koormaid piki Ilmatsalu teed. Kuna see tee ja tänav olid sillutamata, siis lumesulamise ajal ja tagajärjel muutusid need põhjatuteks poriväljadeks. Pori ulatus rattarummudeni ja üle selle. Eriti raske oli hobustel, kes vedasid telliskive Ilmatsalu tellisevabrikust ehitustöödele linnas. Meie maja ja sepikoja kohal, kus Tähtvere väljade veed olid voolanud üle tänava, oli tee hoopis põhjatu. Sageli ütles siin hobuste ja piitsa võim üles. Siis tulid kutsarite palve peale sepapoisid eesotsas sepaga appi, ehkki küllalt vastumeelselt – kes sinna porri ikka tahtis ukerdama minna – ja tavaliselt nii saadigi koorem liikuma. Üks sepapoiss kasutas hobuste stimuleerimiseks küllalt ebahumaanset võtet – ta väänas hobuste saba selle juure lähedal. Muidugi – valuvõte, aga tavaliselt see aitas. Hobused ja inimesed panid oma viimased reservid mängu ja koorem saigi raskest kohast üle.

Teosest
lk 74–75