Esimesed elamused on lumega seotud. Lund oli tänaval hästi palju ja see lõhnas, kui vanaema mind kelguga vedas. Suviti lõhnasid tänavatel lehmakoogid, sest mööda Tähtvere ja Herne tänavat marssisid lehmakarjad luha peale heina sööma. Laululava asemel oli kruusaauk ja jõe poole minnes laius heinamaa turbaaukudega, kus ujusid triitonid. Sellest kruusaaugust võetud kruusaga olid täidetud kõik jõeäärsed alleed kuni Rannapaviljonini, ilmselt sellepärast, et jõgi üle ei ujutaks. Ometigi ujutas Emajõgi kevadeti Supilinna kõvasti. Tihti ulatus vesi Herne tänavani. Kõik keldrid olid vee all ja mõni majaperemees pidi maja tungraudadega tõstma, et järgmisel aastal ka majas elada saaks.
Rannapaviljon oli kena koht, mis asus konservitehase vastas siinpool jõge. Rahvas käis seal puhkamas, sest seal sai süüa, juua, ujuda ja väike suveaed oli ka, kus sai tantsida. Sinna sai linnast laeva ja bussiga. Meie tavaliselt ei viitsinud sinna minna ja ujusime endise ujula kaldal Piiri tänava kohal. Seal oli päris hea põhi. Vetelpääste seda muidugi ei sallinud ja tihti tuli veest välja ronida ja jalgadele valu anda. Eriti peale seda, kui üks aasta ujulas palju inimesi ära uppus.
Asukoht teoses
lk 172–173
