Lumi ei krudisenud, vaid lausa kriuksus jalgade all, kui Merik väljus vaksalist, ja vanad haralised puud kahelpool tänavat seisid paksus härmas kui vahukoorest läbi tõmmatud. Otsekui külmavõetud päike paistis puulatvadele ja majakorstnatest sirgesti tõusvaile suitsusammastele, vaabates neid roosadeks siniste varjupooltega.
Külm aina kõveneb, mõtles Merik ja lisas kiirust juurde. Tänavad olid võõrastavalt tühjad, siin-sääl jooksis mõni külmakartlik üle tänava poodi, eemalt sörkis voorimehehobu, pikad valged narmad ümber koonu kui seebitatud habe. Suurlinnast saabununa tundus Merikule kõik siin nii imeväikesena, mahajäetuna ja elutuna.
Asukoht teoses
lk 256
