Mängult on päriselt. Suurte majade vahelt...

Suurte majade vahelt ilmus nähtavale kollase käsipuuga ääristatud jõekallas. Tasa voolates otsis vesi teed hiiglasliku betoonist silla alla. Viimaseid suutäisi kiiruga alla kugistades hakkas poiss selles suunas astuma. Üle parkimisplatsi, sõidutee ning muruväljaku.

Kollasele roosteplekilisele käsipuule toetudes jälgi poiss mööda tormavat vett, mis kõiksugust risu ja prahti endaga kaasa tassis. Vesi oli jäine ning vihane. Põlglikult saatis väikemees suure tatiläraka jõevoogudesse. Seejärel kraapis ta maapinnalt kokku peotäie värsket lund, mätsis sellest paraja suurusega palli ning virutas nii kaugele, kui vähegi suutis. Paljad märjad käed läksid tuule käes punaseks ja tuimaks.

Sild säras pimeduse taustal nagu jõulupuu. See oli lai betoonist monstrum, mille keskelt ulatus üles taeva alla hiiglaslik, umbes meetrilaiune kaar. Kaare külgedel rippusid juhtmerägastikku uppuvad tulukesed, mis sulasid ühte taevas helkivate üksikute tähtedega.

Kiiresti ronis Mikk peenikesele raudtorule, haaras kätega kaare ülemisest servast kinni ning vinnas end tugevasti pingutades üles. Kaar oli äsja sadanud lumest märg ja libe, kuid seal kõrgel olla oli tore. Ettevaatlikult kõrgemale ronides tegid kulunud botasetallad kummalist kriuksuvat häält.

Uudishimulikult pööras väikemees ümber ning saatis tuledes sillerdavale linnale hindava pilgu. Mõnikümmend meetrit eemal, sõidutee kaugemas servas, jalutas käratsev noortekamp. Üksikute mööda kihutavate autode tuled tundusid endaga kaasa toovat võõraid lõhnu. Kibedat pipra ja igatsuse hõngu.

Õhk oli karge ja natuke valus. Talve algus oli alati pisut valus.
Teosest
lk 269–270