Tartu liina. Koolipoiss võis Tartuga...

Koolipoiss võis Tartuga rahul olla ja Tartu nagu kaitses teda ka kõigesuguse hädaohu eest. Linn teadis ja mõistis, et on tema süles kahesugust kooliteid kõndivat rahvast. Ühed alamkiht ja teised ülem. Nagu seda nimedki näitavad – koolipoiss ja ülikoolis olija, tudeng. Mis kõrgemale klassile oli lubatud, see oli kehvemale osale keelatud. Too väike mees ja kodanik oma vene ranitsaga seljas ja vene mundris võis vaid näpata siit ja sealt mõnd juppi lõbu või ülemeelikust ja seda teha salaja. Ise ta plaanitses ja kavatses, et küll ma sulle tudengile ükskord järele jõuan, siis teen sinust paremaid tükke. Kui too eliit voorimeestega uulitsaid mööda kihutas ja oma uhkust näitas, vahtis väike vend talle kadeda pilguga järele – nagu see on igivanast ajast olnud kombeks suuruse ja kehviku vahel.
/---/
Koolipoiss ei vaadelnud tudengit mitte ainult tema väliste vabaduste poolest, et mis temal viga laiutada, vaid pilk oli kade ka tarkuse osas. Polegi minust kedagi suurt vanem, aga juba ülikoolis. Nüüd see vahemaa nii suur ja kauge ei ole, kuid minu kooliajal kui gümnasiumis käijaid oli vähe ja needki pidid maadlema vene kooli raskustega ühelt poolt ja rahaliste muredega teisest küljest, oli tee läbi keskkooli ja ülikooli samavõrra sillutamata ja asfalteerimata kui olid kõik teed isa talust Tartu liina.