Linnas käis pühade-eelne sagin. Raagus pärnapuudele peatänaval sätiti värvilisi tulukesi. Ettenägelikum rahvas kasutas nädalavahetust poodides traalimiseks, et jõulukinkidega ühele poole saada. Hannagi oli kauplusesse astunud mõttega, et leiab ehk mõne kena kitšivaba kingituse, kuid pidi pettuma. Nähes nii suurel hulgal punarohelist träni, igal teisel jõulumehe punn-nägu kui pitsat külje peal, hakkas tal sõna otseses mõttes halb. Ta mõtles tõsiselt, kas poleks ehk targem aasta lõpuni igat mesti pudukauplustest üldse eemale hoida. Terve maitse huvides. Hanna hakkas juba kaubanduskeskusest väljuma, kui nägi vitriinide juures hooajakohast askeldamist. Kolm noorepoolset dekoraatorit mähkisid parajasti kipsmodelli hõbepaberisse nagu muumiat. Ülejäänud paljaspepud ootasid häbenematult oma järge, rinnad kikkis ning pilgud üleolevalt kaugusesse suunatud. Kiipsmailingust polnud nende sissevajunud nägudel jälgegi. Nähtavasti põdesid anoreksiat.
Asukoht teoses
lk 97
