Tegelikult müüdi Tartu populaarses kaupluses Mäng ja Kool vahel ka heledanahalisi kümnekopkaseid kumminukukesi, aga neid polnud enamasti saada. Oh, imeline Mäng ja Kool!
/---/
Ikka sai sinna sisse astutud ja üllatavat mittemidagit nauditud.
/---/
Mõni näide siiski: tselluloidist puped, mis katki minnes andsid eluohtlikult teravaid kilde; kahtlasest plastmassist titakõrinad, mille sees olid eluohtlikud väiksed terakesed; plekist autod, mille detailide servad olid eluohtlikult teravad ja mille rattad olid kinnitatud eluohtlikult jubeda raudvarva külge; täispuhutavad kummiloomad, mis sisaldasid sissehingamisel kopsudesse sattuvat eluohtlikku talki, lisaks eluohtlikku plastmassist korgipunni; karvastatud kummiloomad, mida lapsed suhu toppides ja lakkudes võisid endale nii karvu kui ka eluohtlikke švammitükke hingekõrri tõmmata; hüppenöörid, millega võis enda ära puua; puuklotsid, mis olid kaetud eluohtliku sünteetilise lakiga, aga tegijad ei arvestanud sellega, et laps võib klotsi endale ebaotstarbekohaselt suhu toppida; väikesed kokkupandavad plastmassist võidusõiduautod, mille iga detail oli hingamisteedese sattudes letaalne; plekist pangeke ja puust käepidemega kühvlike, mis kaotasid värvi ja hakkasid roostetama, niipea kui neid vähekski ajaks märja liiva sisse unustati. Pangekese traadist käepide ja kühvlikese terav metalne serv olid lausa mõrvarlikult ohtlikud.
Asukoht teoses
lk 7–8
