Meltsiveskis. Kuid korter oli...

Kuid korter oli kenas kohas, see maksis kah midagi. Kunagi oli seal tõesti vesiveski mürisenud. Meltsi allikatest voolas nii palju vett Emajõkke, et ettevõtlik mölder ehitas paisu ja pani jõe kalda lähedal käima veski. Siis aga leiti, et Meltsi allikate vesi on joogiveena väga hea ja kulub ära Tartu elanikele. Tallinna tänava ja Puiestee tänava vahel asuvale laugjale alale ehitati puurkaev, toru viidi jõe alt läbi ja vesi pumbati kõrgesse veetorni Õpetaja tänaval. Veskile ei jätkunud enam vett, paisjärvest sai Meltsi tiik. See oli otse üle tänava meie maja vastas. Kaldal oli istepinke, rahvas käis seal istumas ja üle tiigi kasvavate puude ilu imetlemas.

Korteri asukoht oli ka muidu kõigiti sobiv. Liiklus sellel tänaval oli väike, peaaegu meie maja kõrval asus puuhoov. Mäletan, et Tartusse jõudes ostsin sealt veerand meetrit pliidipuid. Puuhoovis saeti ja lõhuti puud ostja soovi kohaselt ning toodi ka koju, kuigi selle natukese võisin ka ise käsikäruga koju vedada.

Väga hea oli see, et üle nurga puuhoovi vastas asus suur vürtspood. Sealt võis saada kõiki toiduaineid šokolaadimurrust – vabrikus pakkimisel purunenud šokolaaditahvlite tükikesed, mis lasti müügile odava hinnaga – kuni hanepraeni. Kui poes ei juhtunud parajasti soovitud kaupa olema, märgiti aadress üles ja võis kindel olla, et hiljemalt tunni pärast on poepoiss soovitud kaubaga ukse taga. Kui aga enne palgapäeva kippus rahast napiks jääma, märkis kaupmees võlgu jääva summa „raamatu peale”.