1963. aastal hilissügisel oli minu elus leidnud aset oluline sündmus – abiellusin Vanemuise baleriini Helle Jaloneniga. Meie kooselu esimesed aastad olid lillelised. Sellele aitas omakorda kaasa ka Ehituskooli nr 25 direktori Adam Kivikingu „pulmakingitus“ – meil lubati elama asuda ühte kooli ühiselamusse, mis paiknes Burdenko (Veski) tänaval, endise üliõpilaskorporatsiooni „Rotalia“ hoones. See kunagine kaunis ehitis seisis aastaid remontimata, oli amortiseerunud ja räämas. Kuigi hoone põhjapoolset tiiba oli veidike kohendatud. Sinna oli paigutatud elama maalriõpilastest tütarlaste grupp, ülejäänud ruumid seisid tühjana. Neist tuligi valik teha. See polnud just kerge. Endised uhked parkettpõrandad kõikusid jalge all ohtlikult, laest juhtme otsas rippuvad elektripirnid nagu irvitasid saatanlikult kunagise uhkuse üle. Ka direktor leidis lõpuks, et seal siiski elada ei saa ja osutas hoovis asuvale väikesele kelpkatusega majakesele, mis seisis tühjana ja mis samuti ehituskoolile kuulus. Selles majas oli neli väikest tuba, kaks neist võisime me endale valida. Remont tuli mul aga endal ette võtta, „kogemus“ ju koolist olemas. Olin ülimalt tänulik.
Asukoht teoses
