Umbes 1908.–1910. aastatest alates, kus eesti ühistegelistesse rahaasutistesse oli küllaldaselt kapitali kogunud ja end. Karlova mõisa omanik hakkas oma maid põlise rendi alusel ehitusplatsideks andma, said eeslinnad oma arenemises hoogu. Pankadest 5–6% laenude abil ehitasid eeslinnades paljud isikud omale majad, kui enesel juhtus vaid 200–300 rubla raha olema. Nii arenesid Karlova, Tähtvere eeslinnad ja Jänese tänava teise poole majad mõne aastaga ligi veerandiks Tartu vanalinnast. Maju oli eeslinnades kokku üle 500 ja elanikkude arv tõusis 14 000 lähedale. Nii oleksid eeslinnad võinud omaette mõne provintsilinnakese moodustada.
Võistluses üürnikkude pärast vanalinnaga tuli eeslinnadel end korraldada. Korterid olid ehitatud küll avaramad ja õhurikkamad, kuid asusid kesklinnast kaugemal. Et üürnikke võita, pidid eeslinnade majaomanikud omal kulul tegema (prügitama) kõik peatänavad, kõnniteed ja mustavee-torustikud. Valgustuse saamiseks ehitati Karlova eeslinna (pärast ka Tähtvere ossa) elektrijaam. Ja mitu aastat enne linna elektrijaama asutamist olid eeslinna tänavad ja majad elektriga varustatud.
Kõige selle organiseerimiseks ja korralduseks ligi 14 000 elanikuga eeslinnades ei olnud ühtki omavalitsust ega teist võimu.
Võistluses üürnikkude pärast vanalinnaga tuli eeslinnadel end korraldada. Korterid olid ehitatud küll avaramad ja õhurikkamad, kuid asusid kesklinnast kaugemal. Et üürnikke võita, pidid eeslinnade majaomanikud omal kulul tegema (prügitama) kõik peatänavad, kõnniteed ja mustavee-torustikud. Valgustuse saamiseks ehitati Karlova eeslinna (pärast ka Tähtvere ossa) elektrijaam. Ja mitu aastat enne linna elektrijaama asutamist olid eeslinna tänavad ja majad elektriga varustatud.
Kõige selle organiseerimiseks ja korralduseks ligi 14 000 elanikuga eeslinnades ei olnud ühtki omavalitsust ega teist võimu.
Asukoht teoses
lk 155
