Sügisesel süngel päeval, kus jäise niiskuse pilved ulatusid alla pea kõrgemate majade katusteni, oli vana Taaralinn täis vaikset rõõmu, salajast hirmu ning – leina.
Leina nende pärast, kes olid ohverdanud suurima, mis inimesel olemas, oma elu isamaa kaitseks ja selle eest, et eesti ülikool võis nende varjul avada pidulikult uksed teadusele ja rahulikule tööle; nende pärast, keda samal ajal leinamarsi ahastavatel helidel saadeti viimsele puhkepaigale – kalmistule.
Asukoht teoses
lk 183
