Esimene detsember Anno MCXIX.
Väljas niiskest, jäisest udust ja sompust nõretav sügisilm. Tänavatel pori katteks pisut lumeräämet. Ülikooli hoonetel ja linna majade katustel liiguvad loiult, nagu väsinult Eesti trikolori udus vettinud voldid. Pea keskpäevani valgustatud äriakende taga siblivad ja askeldavad oma toimingutes inimesed. Rohekat, kaitsevärvi „Marsi“ veoautod röögatavad ja ruttavad porist lirtsuvatel tänavatel üks sinna, teine tänna, kandes turjal võib-olla laenguid, raskeid mürske, vaenlase peletuseks eemale kohast, vanast Taaralinnast, kus uus Alma mater, Alma mater Tartuensis valmistub pidulikult avama oma põue kõigile teadust ja tööd igatsejaile.
Läbi melanhoolsusest tiine tänavliiklemise veereb pikkamisi ja leinamarsi helide saatel vaksalist kalmistu poole nende vaprate rong, kes olid ohverdanud isamaale oma suurima, oma elu.
Rahvas tänavatel on tõsine. Paljastab rongi möödudes pääd.
Ülikooli peahoone front, koridor, aula oma antiikse kolonnaadiga upuvad rohelisuses ja viimane lühtritest säravasse valgusse.
Väljas niiskest, jäisest udust ja sompust nõretav sügisilm. Tänavatel pori katteks pisut lumeräämet. Ülikooli hoonetel ja linna majade katustel liiguvad loiult, nagu väsinult Eesti trikolori udus vettinud voldid. Pea keskpäevani valgustatud äriakende taga siblivad ja askeldavad oma toimingutes inimesed. Rohekat, kaitsevärvi „Marsi“ veoautod röögatavad ja ruttavad porist lirtsuvatel tänavatel üks sinna, teine tänna, kandes turjal võib-olla laenguid, raskeid mürske, vaenlase peletuseks eemale kohast, vanast Taaralinnast, kus uus Alma mater, Alma mater Tartuensis valmistub pidulikult avama oma põue kõigile teadust ja tööd igatsejaile.
Läbi melanhoolsusest tiine tänavliiklemise veereb pikkamisi ja leinamarsi helide saatel vaksalist kalmistu poole nende vaprate rong, kes olid ohverdanud isamaale oma suurima, oma elu.
Rahvas tänavatel on tõsine. Paljastab rongi möödudes pääd.
Ülikooli peahoone front, koridor, aula oma antiikse kolonnaadiga upuvad rohelisuses ja viimane lühtritest säravasse valgusse.
Asukoht teoses
lk 263–264
