Balti Spordiriistade Vabrik rajati 1913. aastal. /---/
1923. aastast on ettevõtte kohta teada järgmist. Aurulaeva t 1 asunud kivist vabrikuhoonel oli pappkatus ning maja kahel korrusel asus 12 tootmisruumi. Kasutati valdavalt elektri jõul töötavaid seadmeid, vähesel määral ka käsitsitööd. Ruume valgustati nii elektri- kui ka gaasilampidega. Tooraine kohaletoimetamiseks ja valmistoodangu laialivedamiseks kasutati peamiselt raudteed, kuid vaksali ja vabriku vahet veeti materjali hobuveokitega. Ettevõte töötas aasta ringi, kõik nädalapäevad ja 8 tundi päevas. Töölisi oli kokku 46, naised said palgaks 10–12 ja mehed 10–20 marka tunnis. Vabriku töötajad olid kindlustatud Tartu Üldhaigekassas, millele läks töölise palgast 2 protsenti. /---/
Vabriku toodang oli juba 1920. aastatel väga mitmekesine ja heal tasemel. 1923. aasta toodangu kohta kirjutas Postimees: „Senine produktsioon üksikute saaduste liikide järele oleks aastas umbes järgmine: jalgpalle – 1500, käsipalle – 1000, pokspalle – 150, ja kõiksugu teisi palle – 650; kettaid – 500, viskodasid – 1200, jalgpalli saapaid – 500 paari, võimlemise kingi – 800 paari, tennis-reketid – 300, laste-vankreid – 550, laste-jalgrattaid – 350, suuske – 3500 paari, spordikelke ja laste-saane – 350, hockei keppe – 500, võimlemise hobuseid ja kitsesid – 55, roobaspuid – 32, rekkisid – 330, rooma-rõngaid nööridega – 42 paari, Rootsi seinu – 15 koolile, võimlemissaali sisseseadeid – 2 [---] – kokku 12 376 asja. Peale selle veel terve rida vähemaid üksikuid spordiriistu ja tarbeabinõusid. Nende saadustega varustab vabrik tervet meie kodumaad ja võiks nõudeid täieliselt katta.“ /---/
Toodangu müügiks avati 1922. aasta juulis Rüütli t 9 vabriku kauplus. Tolleaegset kaupluseruumi kirjeldati arhiividokumentides järgmiselt: „Põrandapinna suurus 60 rm², kõrgus 3m, ahiküte, valgustuseks 4 lampi. Suvel ruumi temperatuur keskmiselt 16º ning talvel 14º. Joogivesi saadakse õuekaevust. Poes töötab kaks töötajat – juhataja ning lepingu alusel töötav müüjaõpilane, palgaga 4000 marka. Muidu on palgaks 8000 marka vabriku arvelt. Keskmine töötundide arv on 9 tundi, rahaline käive päevas 3000–4000 marka.“ Pisut varem, sama aasta juunis, oli oma sporditarvete kaupluse Aleksandri t 7 jõudnud juba avada ärimees Julius Kivastik. /---/
1927. aasta märtsist läks vabrik uute omanike Jaan Raudsepa, Hans Orava, Johannes Rekkandi ja Aleksander Veileri kätte. Esialgu jätkas ettevõte tööd Aurulaeva t 1 hoones oma senise nime all vaid 10 töötajaga (neist 8 töölist ja 2 ametnikku).
1928. aasta jaanuarist alustas vabrik tööd uues kohas, Emajõe t 5 hoones. 1929. aasta novembris esitati Tartu registrisse kandmiseks nimekuju Tartu Spordiriistades Vabrik Jaan Raudsepp ja Co. /---/
1930. aastatel jätkas Tartu Spordiriistade Vabrik edukalt, laiendades vähehaaval tootmist. Hakati tootma arvelaudu ning 1937. aastal asutati vabriku juurde võimlemisspordi- ja kontoritarvete äri. 1922. aastal alustanud sporditarvete pood Rüütli tänaval jätkas uue omaniku J. Kivastiku juhtimisel. Oma toodangut reklaamiti laialdaselt ajalehtedes, peamiselt Postimehes ja Eesti Spordilehes. Trükiti suve- ja talispordivahendite hinnakirju. Spordikaupade valik suurenes veelgi. Näiteks sai ostja talvehooajal 1933/1934 valida suuski ligi 80 mudeli seast. Kodumaisel turul olid hästi tuntud suusamargid Turist, Telemark, Karpaat jne. Igal suusamargil oli omakorda kolm-neli varianti (eri pikkusega Extra, Prima, Secunda, Tertia). Suusad valmistati valdavalt kasepuust, osa ka saarepuust. Reklaamlausena kõlas: „Suusatamine meie suuskadel ei riku iial Teie tuju!“ /---/
Ühiskondlikud muutused tõid pöörde Tartu Spordiriistade Vabriku ellu.
1940. aasta juulis natsionaliseeris Nõukogude võim vabriku. Teise maailmasõja ajal, mil Tartu okupeerisid sakslased, jätkas vabrik endistviisi eraettevõttena. Pärast sõja lõppu korraldati Tartu Spordiriistade Vabriku töö ümber ning see muudeti Tallinnas asuva suusavabriku Dünamo Tartu jaoskonnaks. Kunagi nii tuntud ja hea mainega ettevõtte uksed suleti lõplikult 1990. aastatel.
Asukoht teoses
lk 39–46
