Ilus lugu. Ja nii see võis ollagi. Mul on aga pakkuda veel üks. Ammusel ajal oli laia Emajõe kaldal pisike küla. Mööda jõge tuli pahatihti võõraid laevu. Kahjuks ei tuldud enamasti niisama külla või kaupu vahetama, vaid ikka röövima, tapma ja põletama. Sellepärast oli ümber küla kõrge palkidest tara, palkide otsad teravaks ihutud. Tarast hoolimata oli küla mitugi korda röövitud ja maha põletatud. Kuid meie jutt pole mitte sellest.
Kõrge tara kaitse all oli tihedalt hurtsikuid ja hütte. Ja täpselt selle koha peal, kus praegu on ülikool, seisis uhke püstkoda. Püstkojas elas kuulus teadja ehk tark. Ta oskas lindude ja loomade keeli ning tundis taevatähtede saladusi. Kui ta mõnda asja ei teadnudki, näksis ta natuke kärbseseent ja rändas jumalate käest küsima. Tark oli tuntud üle terve ilma. Noh, kui mitte just üle ilma, siis üle Lõuna-Eesti küll.
Niimoodi siis, jah. Rahvast vooris targa juurde nii Sakalast kui Setust. Tuldi koguni Koiva tagant Lätimaalt. Saadi head nõu. Ja tarkus tuli. Just Tarkus Tuli – nii hakatigi varsti kutsuma seda väikest küla Emajõe kaldal. Ja nagu ikka, muutus küla nimi pikapeale suupärasemaks lühendiks – Tartu.
Minu meelest võis see sedasi olla küll. Või mis sina arvad? Selles pole küll kellelgi kahtlust, et tarkus tuleb tänase päevani Tartust. Ja just sealt, kus kunagi seisis kuulsa targa püstkoda.