Samuti on kindel, et me Tartus peatusime, onu Valteri pool Ropkaväljal – professor Haldre majade lähedal. Need on praegugi alles, vähemalt üks neist, kuid on justkui maa sisse vajunud, villade vahele peitu pugenult küüru tõmbunud ja luitunud – tollal domineerisid nad lagevõitu väljal kõrgete ja uhketena. Seal oli ka lõpp – kruntidel ja kiiruga üleslöödud majakökatsitel. Tagapool algasid talumaad.
Me ei olnud esimest korda sääl, vähemalt korra olin varem nende juures käinud, onu Valteriga jaamast tulnud ja Maarjamõisa kliinikute kohal tundnud, et maa oli ülearu pikk ja jalad väsinud. Mõisa kohal küsisin, palju on veel minna, ja Valter ütles – umbes pool maad veel.
Me ei olnud esimest korda sääl, vähemalt korra olin varem nende juures käinud, onu Valteriga jaamast tulnud ja Maarjamõisa kliinikute kohal tundnud, et maa oli ülearu pikk ja jalad väsinud. Mõisa kohal küsisin, palju on veel minna, ja Valter ütles – umbes pool maad veel.
Asukoht teoses
lk 325
