Kõige muu kõrval olid need ajad Heino Lipu ajad. Neil aastatel tuli ta spordiväljakutele ja hakkas üksteise järel rekordeid purustama, kuulitõukes ja kümnevõistluses. Vaevalt, et ma ühtegi kergejõustikuvõistlust Tamme staadionil vahele jätsin – vähemalt siis, kui olin linnas. Säälsamas meie kõigi silme all Heino Lipp neid rekordeid purustas. Eesti omi ja üleliidulisi. Maailmarekorditeni küll vist asi ei läinud, aga sinna lähedale kindlasti. Eks ta purustas neid ka mõnes teises paigas, aga enamiku, usun, siiski siinsamas meie raudtee taga Tamme staadionil. Ja ega teda välismaale seda tööd tegema ei lastud ka. Vähemalt Helsingi olümpiamängudele teda kaasa ei võetud.
Ja siis oli see üks varasügisene õhtupoolik, kui kümnevõistluse rekord oli purunemas ja tema jooksis oma viimast ala, 1500 meetri jooksu. Päike paistis ja oli juba nii madalal, et finišipaigale jõudvatele jooksjatele üle staanionitaguste majakatuste puuvõrade vahelt punakaskollaselt silma paistis. Just see on mulle meelde jäänud, kui mulle maailmavalu, olemiskurbus rängalt pääle tuli. Jooksis meie Heino Lipp oma viimast ringi ja kauge päike värvis ta kollakaspunaseks ja õhtu oli tulemas ja tema ikka jooksis ja jooksis ja finišisirge lõigul otse päikesele vastu.
Asukoht teoses
lk 72
