See juhtus ajal, kui Moskvas maeti ridamisi vanu parteijuhte, kui algas perestroika, kui „Wernerisse” võisid nina pista koerakoonlased, ja kui onu Miša jagas veinibaaris klaasikeste kõrvale kompvekke.
Töötasin ühe suure kliiniku garderoobis, olin niiöelda riidehoidja ja uksehoidja. Kuldtressidega kuube mul küll ei olnud. Ameti läbi oli mul aga võimalik tarvitada lutikatest tulvil ühiselamutuba vanas puulobudikus, sealsamas üle tee, haigla pargis. Suurema osa vabast ajast pühendasingi punasevatimeeste tagaajamisele, kuid uurisin tol perioodil usinasti ka soome kirjandust.
Asukoht teoses
lk 23
