Joomine oli Stalini ajal tehtud väga lihtsaks, odavaks ja kättesaadavaks. Mäletan oma lapsepõlvest toidupoodi Riia ja Väike-Kaare nurgal, kus ka minu vanaisa aeg-ajalt klaasi tõstis – tollal oli napsitamine toidupoodides lubatud –, see nurgapood oli üks Lutsu lemmikpaiku. Ent kurje kiusatusi oli Lutsu maja läheduses teisigi (veel mitmeid poode ja väiksemaid kioskeid); senistes mälestustes pole eriti mainitud väikest viinavabrikut, mis tegutses Riia-Kastani nurga lähedal hilisema Nahakombinaadi piirkonnas. Ühe tollase viinavabriku töötaja tütar on kirjanikku oma varases lapsepõlves näinud sageli vabrikusse sisse astuvat, „vahetuskaubaks“ kaasas enda kirjutatud raamatud. Lapsele jäi kirjanik eriti eredalt meelde oma tõepoolest „üpris punase“ nina tõttu – olgu see kuulus nina siis lõpuks ka siin peatükis dokumenteeritud.
Asukoht teoses
lk 277–278
