Pidu oli vägev – omamoodi etendus pärast etendust. Kui „Põrgupõhjas“ võis Lembit Eelmäe saavutus ehk meenutada Bob Beamoni kuulsat kaugushüpet, mida Beamonil hiljem enam ei õnnestunud korrata, siis nüüd oli selge, et taas on sündinud erakordne lavastus uue tipprolliga, ja selline ülemeelik vaimustus, mis valitses tol õhtul ovaalsaalis, näitlejate spontaansed laulud, tantsud ja muu – osalt temperamentset lõunamaist karnevali meenutav lõbus mürgeldamine – on minu jaoks jäänud tõelise banketi võrdkujuks, mida hiljem harva nähtud. See on muide ka pea ainuke kord, kui olen Lembit Eelmäed näinud üle keskmise auru all, nii et vapral abikaasal oli tema kojutoimetamisega tükk tegemist.
Asukoht teoses
