Pöördtoolitund. Ja siis ma...

Ja siis ma otsustasin ise järele vaadata, mis seal turuplatsi veeres lahti on. Oli soe septembrilõpu õhtu. Ja hämarus oli juba käes. Ma lippasin turuplatsile ja nägin: jõe ääres oli tõesti mitukümmend talumehevankrit, keda seal muidu sel kellaajal enam kunagi näha polnud. Hobused olid rakkest lahti võetud ja kaldal vanade pajuköntide külge seotud ja krõmpsutasid rahumeeli kaeru. Mehed istusid sealsamas kolme-nelja lõkketule ümber koos ja kartulid küpsesid tules. Muidu polnud ümberringi mitte kedagi näha, ainult paar linnavahti kõndis mööda Uueturu tänavat ligemale ja teine paar jalutas omavahel juttu puhudes Kivisilla poole. Ja just siis kui ma üle platsi lippasin ja lõkketulede vahele jõudsin, sõitis kaks vankrit Ülejõe poolt võrinal üle silla ja pööras turuplatsile ning sealt jõe äärde lõkete juurde:
Teosest
lk 144–145