Mesmeri ring. Ja ülikooli kallal...

Ja ülikooli kallal oli juba toimunud kõige sümboolsem ja kõnekam vägivald. Säherdune, millest punased, vähemalt meie endi omad, selle ülbust tajudes, olid igatahes hoidunud, aga mille ülbust das Herrenvolk, vähemalt nonde oma paremate poegade näol, kes nüüd siinmaal käsutasid, ilmsesti üldse ei tajunud. Või – veel võikam mõte – seda ehk nimelt taipas ja sellepärast praktiseeriski. Ülikooli peahoone vasaku tiiva üks alumise korruse fassaadiaknaid oli raiutud vundamendini ulatuvaks ukseavaks. Selle ette oli asetatud hööveldamata laudadest kuue- või seitsmeastmeline trepp ja ukseavale oli pandud ette niisamasugustest laudadest ukseplaat. Ning äsja ametisse nimetatud rektor Kant ja tema professorid pluss kõik, kel alles otsustamata saatusega ülikooli asja, käisid, bitte schön, sellest paariate uksest. Aga ülikooli sammasportaalist ja selle kivitrepist, kakskümmend meetrit paremal, käisid Herr Feldkommandant major Hosenbruch või mis ta nimi oli ja tema aarialastest säärsaapakandjad sisse ja välja. Sest oma pea- ja põhifunktsioonilt oli ülikooli peahoone nüüd välikomandantuur.
Teosest
lk 303