Emajõe Hall. Aastasajad on mööda...

Aastasajad on mööda läinud.

Taaramäel kasvavad uued puud, mida hallid orjad piitsa hirmul on istutanud, ja tõstavad oma tippusid ja oksi ülespoole, kus sinine taevas niisama heljub kui ta Taara tammede kohal seisis.

Vana ohvrikivi, mille tulede juures inimesed põlvest põlve olivad palvetanud, troosti leidnud ja südant üksilduses kergitanud, seisab nüüd sügavas mulla põues, kuhu ta on veeretatud ja maetud, et ta mälestuski ununeks. Tuhandete pisarate-kaste ei niisuta teda enam; salajane palvesosin ei kosta ta ääres ja tervekstegev jõud ei voola enam temast välja. Pimeduses roomavad ainult ussikesed ta külma selga mööda ja pesitavad silmaaukudes, kus kord ohvritulukesed lõkendasivad.
Teosest
lk 134–135