Tartu oli meie loo toimumise ajal võimsa riigi pealinn. Tartu kuninga Melanhorki valdused ulatusid Petserist Kanakülani, Kärult Gulbeneni. Tartus oli ka üleilmselt kuulus ülikool – vähemalt armastasid tartlased ise seda uskuda. Tartu linna saksad ratsutasid kõige mustematel hobustel, jõid kõige kangemat õlut ja nende südamedaamid istusid ohates aknail ning kammisid juukseid, kui vaprad mehepojad tänavail kihutasid.
/---/ Tartu kuningas oli nimelt teatanud, et olgu muud mis on – Tartus on kindlasti maailma kõige targemad õpetlased. /---/
Tartu kuulsus teadusilmas ei olnud tegelikult päriselt nii ere, kui tavatseti endale sisendada. Samas, ega ta ka päris olematu olnud. Maine, mida maha lõhkuda, oli täiesti olemas.
/---/
Tartu vajus pikkadeks sajanditeks viletsusse ega ole sealt siiani päriselt tõusnud.
Asukoht teoses
lk 102–105
