Tartu linn on teinud ühe väga targa otsuse. Võeti plaani, et Emajõe kallastele pannakse püsti kuus monumenti. Üks tuleb Mati Undile ja teised muudele kultuuritegelastele, nimed olid võõrad, kindlalt ei oska lubada. Ilmselt oli tegu näitlejate või keemikutega.
/---/
Tartlaste läbinägelikkusest annab tunnistust see, et nemad panevad püsti kultuuritegelaste ausambaid. Kultuur on meelelahutuse osa ja sellisena ei häiri ta kedagi. Seevastu usu ja poliitikategelased ainult raiskavad kaaskodanike aega – neid ei austata ning nende sambaid tabavad süljelärakad.
/---/
Kolmas tartlaste trikk on kõige alatum, lisaks turukonjunktuuri tabamisele ja skulptuurikunsti devalveerimisele seostades neid kirjanikega. Selle peale võib mürki võtta, et kui valitsus oleks Tammsaare kuju maha võtnud, poleks sellest rahvusvahelist skandaali puhkenud.
/---/
Kuid Tartus on rohkem tarku inimesi kui linnavalitsusse ära mahub. Üks neist oli kirjanik Jüri Ehlvest, kes läks Ameerikasse ega tulnudki enam tagasi. Teine aga on kunstnik Enn Tegova, Jüri hea sõber, kes püstitas Ehlvestile äsja mälestuskivi.
Mälestuskivi asub kahe Vilde kuju vahetus läheduses, sõidutee keskel, just kanalisatsiooniluugi kõrval. Ta on umbes niisama suur kui läpaka klaviatuur, sobitub maitsekalt sillutisse ning Ehlvesti loomingusse. Kivile on söövitatud Jüri allkiri ja kirjutatud sõna odograaf.
/---/
Tegova väidab, et Jüril on üks jutt, milles on tähtsal kohal just see kanalisatsiooni luuk, täpsemalt hais, mis sellest väljub. Niinimetatud linnalõhn.
/---/
Ainult rõõmu on sellest, kui tehakse kaunis mälestuskivi, tehakse asi kiiresti ja korralikult ära, ilma linnavalitsuseta, ilma soperdajatest arhitektide ja kujuriteta, ilma kampaania ja asjasse puutumatute isikuteta. Aga põhiline, et ilma nende masendavate kujuriteta.
Hea kirjanik sai korraliku kivi, mille kõrval Vilded näevad välja nagu kaks pooletoobist koomiksitegelast. Kusjuures ma rõhutan veelkord, et Ehlvesti kivi väärtustab tema loomingut, mitte pintsakut või soengut. Aitäh, Enn, see oli mehetegu.
Asukoht teoses
lk 122–124
