Üllar Jörberg. Ülikooliajal sai Üllar...

Ülikooliajal sai Üllar heaks sõbraks Rein Aunaga, kes oli kehakultuuriõpinguid alustanud Jörbergist mõnevõrra varem. Pälsoni ühiselamus oli Üllaril palju toanaabreid, teiste seas ka Rein, keda hüüti lihtsalt Kutiks. „Kutt oli kõva spordimees, teistele eeskujuks. Ta kuulus Nõukogude Liidu koondisesse ning sai rohkelt rännata, käis üleliidulistes treeninglaagrites ja paljudel võistlustel,“ meenutab Üllar. „Rein oli heasüdamlik ja tugeva tahtejõuga mees, väga emotsionaalne, mistõttu ta vahel ka kergesti vihastas. Samas see vihatuju peagi muutus. Rein oli ka musikaalselt andekas: tundis hästi nooti, laulis hästi, mängis trompetit ja suupilli. Õpetasin talle natuke kitarriduure. Ta oli hea jutuvestja: kui hakkas oma muljeid rääkima, võis teda kuulama jäädagi.“
/---/
Kui Üllar ja Rein koos restorani külastasid, tellis Rein endale tavaliselt kaks karbonaadi ja neli klaasi piima ning pistis kõik korraga nahka. „Kutt oli oma poiss, vahel võttis ka kõrtsis napsi. Eriri meeldisid talle konjak ja Põltsamaa veinid,“ ütleb Üllar.
/---/
Üks meeldiv võimalus oli minna küünlavalgusõhtule, mis toimus ülikooli kohvikus igal kolmapäeval. „See oli populaarne ja soliidne üritus, kuhu tuli laud kinni panna mitu päeva varem, et ikka kohta saada,“ meenutab Jörberg. „Mina seal tavaliselt ei tantsinud. Vahtisin niisama. Mäletan, kuidas kord istusime koos sõprade-tudengitega, teiste seas Rein Aun ja Jüri Ennet. Tellisime praed ja paarsada grammi likööri. Ansambel mängis, õhkkond oli pidulik ja väljapeetud. Selline mälestus on nagu elu päike!“