Nimed marmortahvlil III. Ruum tegi oma...

Ruum tegi oma kahandatud valguse, tumeda lae, seinte ja nende äärde lükatud kõvade puutoolide ja sohvadega pisut süngevõitu, raskepärase mulje. Ümberringi seintel rippus suur hulk grupipilte. Nende seas oli niihästi värskemaid kui vanu, juba tuhmunuid, nähtavasti ülesvõtteid seltsi koosseisudest ja eestseisustest mitmesugustel aegadel. Neil oli mehi vanamoodseis, kinniste kaeluste ja suurte lipsudega ülikondades, rapiirid käes, laiad värvilindid ümber õlgade sinimustvalgete lippude taustal. Ka rapiire endid rippus siin ristipanduina seinal, kaunistatud sama värvi rosettide ja lindikestega ning nende keskel üksikpilte, millest mõnes Ahas ära tundis Jakob Hurda, Villem Reimanni, M. J. Eiseni ja mitmed teised eesti avaliku elu tegelased. Jakob Hurt oli seal nagu kooliraamatuteski pastorikuues, Villem Reiman kandis ilma raamideta prille, mis peenikeste sangade abil olid kinnitatud kõrvade taha. Vanapapi Eisen, kes oli nüüd ülikoolis isiklik rahvaluule professor, oli seal oma joviaalse naeratusega, silmad nagu ereda valguse ees pisut kissi tõmmatud, kaelas valge lips, mida pooleldi varjutas ta sama valge ümmargune lõuahabe. Kuid oli ka sääraseid pilte, mis Ahasele tundusid tuttavad, kuigi ta ei mäletanud enam täpselt, kes need olid ja kus ta neid näinud oli, kas sama seltsi omaaegseis albumites või „Sirvilaudades”. Aga küllap needki kõik olid seltsi vilistlasi või koguni selle asutajaid, kes siit seintelt oma traditsioonidega alla vaatasid.

Üle kogu suure ruumi aga domineeris Jaan Tõnissoni suurendatud rinnapilt. See rippus otse esiseina keskel kateedri kohal. Ahas ei teadnud, kas oli see sellepärast, et ka tema oli seltsi tähtsamaid vilistlasi või sellepärast, et ta praegu oli peaminister, seega kogu vabariigi juht.
Teosest