Puhastustuli. Sillalt hüppan jõkke...

- Sillalt hüppan jõkke, kuid seda solki ma ei joo, karjus ta üle kõrtsi, nii et kuuldi isegi kõrvallaudades.

Uudse, kes ei armastanud hooplemist ja juba ammu otsis juhust seda metsateadlast karistada, võttis tal sõnasabast kinni ja sundis lubadust täitma. Kõik olid muidugi nõus, sest kes suudab vastu panna, päälegi purjus pääga, huvitavale seiklusele. Säältsamast sõideti sillale. Sügis oli aga vihmarikas ja ülikoolilinna tagasihoidlik veesoon oli paisunud pulbitsevaks hoovuseks, mis silla alla aina kees ja märatses, nagu ketis marukoer. Kui metsateadlane üle sillaääre alla vaatas mustavasse sügavusse, kust kostus suur müdin, muutus ta nii kaineks, nagu poleks ta kõrtsist möödagi käinud, ja ainult naeris oma lubadusele. Ent Ilmar, kes oli joonud enese uljuseni, süttis kui kasetoht sellest kuulmata sõnamurdmisest ja öeldes, et sõna ei ole hapu kurk, mida saab sisse soolata ja hoida ületalve, hüppas ta sillaveerele ja oli järgmisel silmapilgul kadunud pimedatesse voogudesse. Muidugi ujus ta välja ja ei saanud nohugi, kuid see juhus näitas Uudsele, et aeg on pojalt hakata ära võtma üleliigset püssirohtu.
Teosest
lk 85–86