Eile öeldi meile koolis, et homme on püha – Kuperjanovi matus. Ilm oli tuisune ja külma 9º, kui asusin teele kell ½ 11. „Vanemuise“ esine oli kuuskedega ehitud. Kummalgi pool sissekäiku seisid auvahid, kaks ratsameest, haljaste mõõkadega õlal. Rahvamurd voolas sisse-välja. Pääsesin kuidagi jalutusruumi ja sealt edasi teatrisaali. Sääl, kõrgel pärgade ja lilledega ehitud alusel puhkas see suur kangelane. Mõõk ja müts (papahha) olid asetatud sinna juurde. Rahvas jalutas vaikselt kirstust mööda. Jagati laululehti ja algas vaimulik talitus.
Teatrihoonest välja tulles oli ilm selginenud. Peatusin Promenadi uulitsal, „Odamehe“ raamatukaupluse ees, et lasta matuserongi mööduda. Varsti paistiski sini-must-valgega kaetud kirst, sõduri mütsiga kaanel. Rongi eesotsas sammusid kolm partisani oma leinalipuga, siis pritsimehed põlevate tõrvikutega, palju sõdureid rühmadeviisi. Linna Nõukogu liikmed, üliõpilased, Naisselts, ekspressid, kooliõpilased ja palju teisi. Näis, et kogu linn oli tulnud oma langenud kangelast saatma.
Asukoht teoses
lk 71
