Tollel erakordselt ilusal juulil algas meie sisseastumiseksamite sessioon. Asusime elama Nooruse ühika kolmanda korruse kärarikastesse tubadesse, mille seinad olid mustaks värvitud, uksed maha löödud ja vedruvoodid põrandani välja venitatud. Kogu selle virvarri taustal jooksis kanana ringi pidevas erutusseisundis hüsteeriline vanamutt, kes osutus asutuse komandandiks.
/---/
Ühikas tutvusime huvitavate noortega üle terve vabariigi. Sõbrunemine ja omaksvõtmine läksid kähku. Käisime koos eksamitel ja hulkusime mööda suvist Tartut. Lasime parmudel endale viinapoest õlut osta ja olesklesime Toomemäel. Imetlesime vennaga sellesse seltskonda kuuluvaid punkareid, kellel olid punaseks värvitud harjad ja karusnahkadega kaunistatud tagid. Ja mis peamine – tüdrukud, sääraseid polnud me oma kodukülas näinud. Nad suitsetasid, nuusutasid kummiliimi ja magasid poistega. Olid väga ilusad ja tundsid huvitavat muusikat, millest meie vennaga seni kuulnudki polnud. See oli ikka kuradi moodne värk.
Ühika olengutel mängiti lintmakki piinates psühhedeelseid, narkootikumidest läbi imbunud bände, lauldi kitarri saatel täiesti tundmatuid lugusid täiesti tundmatutelt autoritelt ja sageli võeti ennast peo käigus kollektiivselt alasti, et seejärel mööda koridore joosta ja liftidega üles ja alla kihutada.
/---/
Ühika esimeste korruste akende ees olid trellid, kuid osa meist mahtus nendest läbi.
/---/
Mina ja mõni teinegi kõrend, kellele noist Rootsi kardinatest läbipugemine erilist vaeva ei valmistanud, käisime öösiti meditsiinikooli taga aiamaadel rüüstamas. Tõime säält ühikasse porgandeid, kartuleid ja herneid ning keetsime sellest vitamiinirikkast röövsaagist taimetoitlaste suppi.
/---/
Ühel võib-olla viimasel koos peetud olengul loopisime kõik, mis toas leidus, kaasa arvatud kapid ja voodid, rõdu ukse kaudu õue. Äärekividega piiratud asfaltplatsile jäi määratu hunnik purunenud inventari ja tarbeesemeid. Purunenud moosipurke ja lõhkenud piimapakke.
Asukoht teoses
lk 152–153
