Mitteminister. Tartu on mulle...

Tartu on mulle üsna võõras, olen siia enne vaid kahel korral juhtunud. Neljakümnenda aasta kevadel tõi Vadi kooli juhataja Joosep Paljak viienda klassi lõpetajad Tartusse ekskursioonile, meelde on rohkem jäänud Toomemägi ja Eesti Rahva Muuseum Raadi mõisas. Muuseumi ees tegime veel klassipildi. Vallikraavi tänav juurdus eluks ajaks mällu, sest jäime koolivennaga kahekesi grupist maha ja ootasime mitu tundi teiste ilmumist. Kartsin väga eksida, ei julgenud öömaja värava juurest kuigi kaugele vaatama minna. Ööbisime Noorte Meeste Kristliku Ühingu saali põrandal linnamadratsitel. Kaks aastat hiljem, Saksa ajal, sõidutas punase risti auto mind Tammessaarest Tartusse, kus nakkushaigla päästis mind raskest haigusest, tähnilisest soetõvest. Sellest ajast tean vaid bussijaama.

Nüüd olen teine inimene, ei karda enam midagi, jätan Raekoja meelde ja lähen siit igas suunas, kuhu aga tahan. Väljaregistreerimise asjas saan targemaks, kuulen, et vallast on vaja tuua luba ja tean, kuhu loaga minna. Vaatan õhinal Tartu linna, ülikool on kohe keskel, seisan valge sammastega hoone ees, olen seda pilti kusagil näinud, nii tuttav tuleb ette. Päev lipsab käest, ei hakka kodu poole kõndima, sest ei jõuaks enam enne pimedat Kobratusse tuttavasse ööpaika. Lähen Toomele võõrastemajja, siinsamas Vallikraavi tänavas me neljakümnendal aastal ööbisimegi. Paljaku poja Antoni kaudu saime selle saali.

Teosest
lk 153