Peidetud hõbedane aardelaegas. Üldiselt ma olen...

Üldiselt ma olen liiga noor hääli kuulma, mõtles Reilika ja kõndis Raekoja platsile, mis oli puupüsti täis turiste igast maailma nurgast. Päike paistis kõrgelt. Üks jaapanlaste seltskond tegi endast purskkaevu kõrval, Suudlevate Tudengite skulptuuri taustal pilti.
/---/
Üle Toomemäe oleks saanud otse, aga siis oleks tulnud mööduda Pirogovi künkal istuvatest noortekampadest, ja seda Reilika ei tahtnud. Seal oli absoluutselt kõiksuguseid inimesi, nii karvaseid kui ka sulelisi. Kitarriga üliõpilastest, kes murul lösutasid ja õlut rüüpasid, ei olnud karta midagi. Aga seal oli ka kahtlasemaid kujusid.