Peidetud hõbedane aardelaegas. Kui ta jõudis...

Kui ta jõudis Tartu linna keskraamatukogu juurde, jäi ta korraks seisma. Talle tundus, nagu oleks keegi talle kuklasse sosistanud: „Kasuta päeva! Nopi!“ Loomulikult oli see ettekujutus. Vaja see ajaleht kähku üles otsida, muidu lähen veel hulluks, otsustas Reilika. Või oli see Tartu vaim, kes teda tagant ärgitas? Isa rääkis alati midagi Tartu vaimust.
Ta astus raamatukokku ehk päris rampsu sisse. Kohe vasakul märkas ta ukse kohal silti „Ajakirjandussaal“. Otsingud algasid viperusteta.
Ajakirjandussaal oli täis riiuleid ja kappe, mida täitsid köitmata ja köidetud ajalehtede ja ajakirjade virnad ja pakid. Ajakirjandusväljaandeid oli siin lugematul hulgal, kõikjal, kuhu pilk ulatus. Oli mõistlik küsida juhatust.
„Tere,“ ütles Reilika noorele naisele, kes kandis heledates pastelsetes toonides suvekleiti. Kindlasti oli ta üliõpilane.