Hõredad pilved on vahepeal küll madala päikese kinni püüdnud, kuid vaatamata otse peale paistvate taevakiirte puudumisele säravad ta heleblondid juuksed päevavalguse käes pea endise eredusega. Taaralinna kesklinnast, mis selleks hetkeks on puhkepäeva tipptundi jõudnud, sammud teadlikult eemale suunanud, viivad juhuslikult valitud tänavad ta elus esimest korda Toomemäele, kust ju tegelikult kogu Tartu linn alguse saigi. Kuigi arvukad kõrged lehtpuud ei paku hetkel just juunikuukaunidust, tekitab väljas valitsev kargus nende raagus okstes kirjeldamatu iluharmoonia. Kristjan Jaak Petersoni pronksmonumendi ees peatuse teinud, mõtleb Adrian tolle kurbadesse silmadesse vaadates, kui vähe tuleb siin maailmas tegelikult elada, et midagi tõeliselt suurt ja üllast korda saata. See kangelasliku olekuga noormees elaski ju kõigest 21-aastaseks.
Maarahva lauliku juurest lahkudes punastest tellistest laotud Toomkirikule pika ja aeglase tiiru peale teinud, otsustab ta viimaks selle avarasse parki jalgu puhkama jääda. Kell on vahepeal pool neli saanud ja taevast naeratavat päikesevalgust jätkub sel detsembrikuu pühapäeva pärastlõunal veel vaid loetud minutiteks.
/---/
Sügistuule käes pudenenud värvilisi lehti ei ole hoolsad pargikoristajad jõudnud veel kõikjalt kokku riisuda. Nende külmunud kestad krõbisevad valusalt mäejalamilt vähehaaval allapoole liikuva Adrian Ausi vastupidavate kingade all.
Tee peale jäävaid eriilmelisi maju ükshaaval uurides leiab ta kollase laterna alt kahe järjekordse kirjamehe pronkskujud, kes sel korral vastamisi graniitpingil istuvad. Wilde – lisaks kirjutamiskirele ühendab neid kahte meest ka identne perekonnanimi. Tõsi küll, see on ka ainus reaalne seos, mis maailmakuulsat dändit ja eesti klassikut ühendab. Kuigi need kaks iialgi kohtunud ei ole, on meeste auks lisaks uhketele kujudele rajatud ka samanimeline hubane suurlokaal, kuhu noormees sisse astuda otsustab.
Asukoht teoses
lk 327–328
