Asjaolu, et vajalikul hetkel saadi varjuda Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee sirmi taha (üritus kasvaski välja rahvaste sõpruse päevadest), näitas, kuivõrd nutikalt rokipäevade korraldajad oma rida ajasid.
Need kontserdid, jämmid ja peod olid otsekui värskendav õhusõõm läppunud riigis. Arvan, et Tallinnas olnuks selliste mastaapidega rokkfestivali korraldamine noil aastail (1979 ja sealt edasi) võimatu.
/---/
Rokipäevade piletid olid kuum kaup, Vanemuise kontserdisaal ei suutnud tihti kõiki huvilisi mahutada. Seegi oli kõva sõna, et kõige olulisemad kontserdid toimusid Vanemuises (tõsi, kontserte oli mujalgi, üks mastaapsemaid Tartu lauluväljakul).
Ka muusikutele olid Tartu rokipäevad tõeline pidu. Moodustati uusi koosseise (olgu või ainult selleks puhuks), kirjutati oopusi.
/---/
Vanemuise kontserdisaalis tundsid end nagu hoopis teises maailmas. Kuulasid muusikat, vaheaegadel rääkisid juttu sõprade-tuttavatega, hilisõhtuti-öösiti nautisid jämme erinevais paigus või elumelu mootorlaeval Lermontov.
/---/
1988. aastal lauldi Tartus ja hiljem ka Tallinnas Rock Summeril juba Alo Mattiiseni laule. Ja nuteti.
/---/
„Kui tagantjärele mõelda, siis see oligi reservaat. Kui esimestel Tartu muusikapäevadel astusid lavale veel mõned nn pärjatud süldibändid, siis üsna pea selgus, et see ei ole see lava ega see koht, kus toimiks magus siirup ja läikivad riided. Saalis istus hoopis teine publik, kes vajas hoopis teistsugust muusikat.“
Asukoht teoses
lk 68–69
