Ülikool ja terve juulikuine Tartu hakkas meenutama teatrit pärast etendust, kui lumm on korraga otsa saanud, publik liigub riidehoiu poole ja näitlejad võtavad näolt grimmi. Oli ülikoolilgi oma lumm, oma rütm ja hing, mis korraga haihtus. Paljud olid juba koju sõitnud, intrites elavad pakkisid oma asju ja otsisid kohta, kuhu viia kraam, mida ei söandatud sinna jätta ja ei viitsitud koju tassida.
/---/
Inter oli nagu linnupesa, kust suurem osa poegi juba välja lennanud. All valvelauas istus haigutades keegi võõras inimene, koridoris tuli neile vastu paar kaukaaslase näoga noormeest, korrus ülalpool mängis raadio. Ka lõhnad olid muutund: peldiku ja praemuna leha asemele oli tulnud värvi ja kloori lehk: ilmselt kuskil juba tehti suurpuhastust ja remonti.
Asukoht teoses
lk 86–87
