Seesama jõgi. Linn lõppes siin...

Linn lõppes siin järsult vanade mõisahoonete juures, mäe all oli juba luht pajuvõsaga, prügimäe ase, kus nad lapsepõlves olid kooserdanud ja vahel huvitavaid asju leidnud, ning kehv kruusatee, mille ääres sügav kraav. Siinsamas, vaevalt kilomeeter Tartu kõige peenemast linnajaost, oli konnade, ööbikute, hulkuvate kasside ja joodikute paradiis. Joodikute jaoks oli ka romantiline kohake – väike kohvik või kõrts jõe ääres, kus lõppes ametlik supelrand ja algas metsik võsane jõekallas.
/---/
Nüüdki oli kõrts lahti, veel istus paar laudkonda väljas vabas õhus varikatuse all – loodetavasti ei olnud sääl tema tuttavaid, kuigi jõeäärne joomapaik oli tudengite hulgas populaarne.
/---/
Siin oli vesi päris puhas, linna solgitorud jäid allavoolu. Koolilõpu ajal käisid nad paari sõbraga siin ujumas: oli rahulikum, vähem rahvast, vähem peesitajaid, kuigi vahel võis sattuda mõnele põõsaste vahel armatsevale paarikesele. Aga nendegi jaoks oli luht ja jõekallas veidi liiga metsik, niiskevõitu, täis nõgeseid, angervaksu ja seakapsast, mis mõnel pool ulatasid rinnuni. Jõekallas ise oli järsuvõitu, turbane perv varises ikka ja jälle jõkke, vahel koos pajupõõsastega, mis vees edasi kasvasid, kuni kevadine jää nad kaldast lahti kiskus ja allavoolu viis koos muu prahiga.

Kevadine jõgi oli teda alati lummanud: praegune hilissuvine-varasügisene jõgi oli midagi hoopis muud – madal, laisk, ilmetu ja porine vesi. Aga kevadel oli ta võimas, lai ja käredavooluline: jää vedas minema pontoonsilla jupid, ähvardas lammutada puusilla turuhoone juures, ujutas üle Supilinna madalad tänavad ning aiad, nii et majade vahel sõideti paatidega; kandis allavoolu kuhjalavasid, põõsaid, lauajuppe, isegi mõne hurtsiku või küüni jäänused, mis ta ise oli lõhkunud ja paigast lükanud. Kevadel oli jõgi mässuline, täis kihku lammutada, minema uhtuda, ära viia kõik, mis ette jäi ja millele jõud pääle hakkas.

Teosest
lk 265–266