Mina. Ma mäletan Tartu...

Ma mäletan Tartu rahu. See on see, millest on kirjutanud Gustav Suits ja Jaan Kaplinski. Suur talvevaikus linna kohal, valgus, mis ei tõmba eraldusjooni inimeste, majade ja puude vahele, vaid jätab õhku hõljuma hämaruse. See hämarus ühendab hommiku õhtuga, lume taevaga, puud inimeste ja majadega, inimesed iseendi ja teistega. Mind ühendab ta vana Tartuga, mida ei ole, tõelise Toomemäega, Kivisillaga, luikedega Botaanikaaia tiigil. Ja sellega, mis kõige selgem ja paistab kõige kaugemale – Jaani kiriku kukega, mis vaatas otse mulle aknasse. Ka seda torni ja seda kukke ei ole enam.
Teosest
lk 54