Tartu Ülikooli peahoone aula aastal 1952. Üliõpilane Lennart Meri seisab kontserdil samba varjus ja ta pilk peatub ilusal blondiinil, kes istub klaveri taga ja mängib Ferenc Liszti „Armastuse laulu“. Püha Brigitta on mulle ilmutanud, pomiseb Lennart omaette. Kes on see imekaunis blond tütarlaps, küsib ta sõbralt. See on meie auliku prorektori Ilo lemmik, tulevane arst Regina Ojavere. Kes on Ilo, küsib Lennart. Ilo on kõige ilusam ja edukam mees Tartu Ülikoolis, õnnelik on see neiu, kes võidab tema südame.
Asukoht teoses
