Selgus, et meie ühiselamu oli Kvissenthali kvartalis jõe ääres. Üpris kaugel Tartu kesklinnast, kuid teha polnud ka midagi. Olime kuuekesi ühes toas, kaks omaaegset toakaaslast on tänaseks juba surnus. Tuntum kaaslastest on vana raadiohääl Peeter Sookruus, kes praegu töötab kultuuriministeeriumis autorikaitse alal.
Üle koridori tuppa olid majutatud eesti filoloogid, kelle hulgas oli Mait Eelrand, kes oli Tallinnas kuulunud bändi Robinsonid. Ta tinistas kitarri ja suitsetas pidevalt koridoris. Märkamatult sõbrunesime, nagu me kõik seal. Pikad talveõhtud venivad ja ikka saad inimestega sõbraks. Õppimine ei valmistanud raskusi, kuigi oli ka tagasilööke. Leida Loone, Oudekki vanaema, kukutas mind NSV Liidu ajaloo eksamil läbi. Ta oli üpris kiuslik daam. Ma ei olnud ka kõige paremini ette valmistanud. Veel peaks rääkima Linnart Mällist, kuid kõigepealt tahaks vesta Fixist.
Neil aegadel tegutses Tartus bänd nimega Rajacas, kelle laulus pilati viletsaid ühikaid.
Kvissenthal
Viis: töötlus (Mihkel Zilmer)
Sõnad: Ilmar Kotta, Jüri Kask, Mihkel Zilmer
Linna taga Tartumaal on üks inter Kvissenthal
„Vaikne” kena kohake meie tudengitele
Toad on „suured”, „avarad”, soojust palju, valgust ka
Krõse mõsek koska loovit dom sobaka derezet
„Ai, ai, ai, ai, ai jaa jaa armas Kvissenthal”
Linna taga Tartumaal on üks inter Kvissenthal
Kvissi vana elab seal, oma ahtrat lehma peab
Tudeng piima ostab sealt, piima hinda kalliks peab
Öösel aga vana tüssab, lehma ise ära nüssab
„Ai, ai, ai, ai, ai jaa jaa armas Kvissenthal”
Asukoht teoses
lk 30–31
