Ka südasügise hallid päevad on Tartu. Alati polnud selleski rõõmsas linnas mai või september. Ükskord saabus ikkagi tuhkhall november, mille puhul Gustav Suits kord laulis:
On jälle jõudnud kurb november,
kas tusaga see teid ei löö?
Kuidas Tartus lehed langevad, seda on kirjeldanud Heiti Talvik ühes oma kaheksarealises luuletuses:
Lehte liuglevat veel nägin uttu,
mutta kontsaga ma lõin ta ruttu,
mutta kontsaga ja nutsin siis,
nutsin, kuni politsei mu viis…
Kes neil viimsete lehtede langemise ja luudeni sööbivate udude päevil on näinud Toome orus, Tähtveres, Emajõe kaldal ja mujal jalataldade all suve viimset ilu ligaks muutumas, see on võib-olla tõesti salamisi soovinud, et politsei ta viiks. Ennem kas või kitsas kong kui kadu ja kõdu!
Asukoht teoses
lk 118–119
