Tõusin Vallikraavi orust üles Toomemäele.
Septembriöine Toomemägi oma varisevate vahtralehtedega ei lase kedagi enesest üle niisama lihtsalt. Seal puude all valendab maas suvine lehestik ja hõõgutab otsekui valkjat kuma veel välja. Mäe all aga helendab linn oma lugematute tulede säras. Kaugel teisel pool niiskes pimeduses kustuvad tulesilmad ja algab maa. Nõrk öötuul puhub vastu nägu ja alt kostab ebamäärane müra nagu kauge umblaine kohin pikal liivasel neemeninal.
Lähen mäenukile Laia tänava otsa lähedal Grenzsteini maja taga. Seal kasvavad võimsad puud ja nende all asetseb vana hall pink, mille seljatugi ja istmelaud on täis lõigatud südameid, nimetähti ja kuupäevi. Laskun pingile puhkama. Siin kuski peaks olema üks kuupäev, mille olen juba unustanud, kuigi selle olen ise sinna lõiganud.
Asukoht teoses
lk 62
