Jäälätted. Sinu saatus on...

Sinu saatus on Tartu, see igatsuste linn, kuhu oled püüdnud jääda iga hinna eest ja mille jaoks oled palju ohverdanud. Sa ei pääse siit välja iialgi, kuigi tahaksid. Aga võib-olla pole kümne aasta pärast see Tartu enam sugugi see, mis ta siis oli, kui sa siia esmakordselt tulid. Tartu muutub, aga sina ei muutu. Või vastupidi – Tartu jääb, aga sina ise pole enam endine. Tartu muutub iga aastaga, sa ainult ei märka seda. Ta ongi muutunud sestsaadik kui sa tulid...

Pärast sihitut uitamist leidsin enda viimaks Vallikraavi tänava otsalt ja pöörasin sinna sisse. See on kõige kaunim tänav kogu Tartus. Vähe on neid, kes ta võlule on suutnud vastu panna. Ja ei suutnud minagi.

Tiigi tänava treppidest mööda, ja algab kõige iseloomulikum osa – hakkab kostma su enese sammude kaja. On need mäenõlvakud ja puud kahel pool või on maapind su jalge all tõepoolest õõnes? Igal sammul kõmisevad kõnnitee plaadid, nagu oleks maa alt tühi, nagu kõnniksid õhukesel koore, kuid sul pole seejuures hirmu, et see murdub ja et sa langed alla ühte teise maailma, ühte teise Tartusse, kus sa iialgi pole viibinud, aga kus sa pole mitte ka päriselt võõras.

Teosest
lk 50-51