„Kuidas seal on, meie vanas Ülikoolilinnas?“ küsisin viimaks.
„Mõnes mõttes niisama nagu vanasti. See on ju, nagu tead, nooruse linn. Ja nende käitumismustris on peale erinevuste ka palju sarnasust. Seda laadi organisatsioone nagu meil vanasti oli, nüüd muidugi pole, need suleti kohe uue võimu poolt kui võimalikud vastupanupesad uuele. Aga muidugi, meie sidemed olid eluaegsed, veel praegugi tuleme kokku, eriti mõne puhkama läinud fraatri matuste puhul, laulame vanu laule ja asetame puusärki lahkunule kaasa meie vanu embleeme. Selles mõttes ei ole kombed viimaste tuhandete aastate jooksul muutunud, usk hauatagusesse eksistentsi püsib isegi praegusel ateistlikul sajandil. Aga järjest vähemaks jääb meie vanade seltsivendade hulk. Kes viimse matab, ei tea.“
„Mõnes mõttes niisama nagu vanasti. See on ju, nagu tead, nooruse linn. Ja nende käitumismustris on peale erinevuste ka palju sarnasust. Seda laadi organisatsioone nagu meil vanasti oli, nüüd muidugi pole, need suleti kohe uue võimu poolt kui võimalikud vastupanupesad uuele. Aga muidugi, meie sidemed olid eluaegsed, veel praegugi tuleme kokku, eriti mõne puhkama läinud fraatri matuste puhul, laulame vanu laule ja asetame puusärki lahkunule kaasa meie vanu embleeme. Selles mõttes ei ole kombed viimaste tuhandete aastate jooksul muutunud, usk hauatagusesse eksistentsi püsib isegi praegusel ateistlikul sajandil. Aga järjest vähemaks jääb meie vanade seltsivendade hulk. Kes viimse matab, ei tea.“
Asukoht teoses
lk 176
