Tarbatu oli mõõtudelt tagasihoidlik, kesklinnast pisut eemal asuv kökats, mille ruume halvas sageli rammestav vaikus. Kolasin ajaviiteks niisama ringi, töötunnid usinalt kirja jooksmas. Olin lühikese elutripi jooksul mitmete võõrustusasutuste arvele rasvast pappi jätnud, neist isegi viletsaim ei teeninud ära võrdlust põdura Tarbatuga, ehkki reklaamid lubasid meeldivat, ainulaadset ja hubast peatuspaika Emajõe õndsal kaldal.
/---/
Tarbatu oli kui popsidega asustatud saunakönn, mis püüdis vägisi mõisa moodi välja paista.
Seintel tolknesid lihtsad selgekontuurilised loodusfotod, maas lamasklenud krobedad vaibad olid nagu pargitud mägranahad ega kutsunud sugugi paljajalu lippama. Mööbel oli odav ja eklektiline, selle paigutus feng shui’st täiesti rikkumata.
Asukoht teoses
lk 63
