Pärastlõunal jõudsime sihtkohta. Tartu, see legendidesse uuristunud Tartu, kuulduste järgi häid mõtteid täis.
/---/
Pärast Kreutzwaldi tänaval rallimist krobises rataste all Supilinna teekamar. Olime sama hästi kui päral. Kontrast moodsa metropoli välimuse järele küünitava kesklinnaga võttis tummaks. Aeg oli Supilinnas vähemalt seitsekümmend aastat paigal seisnud, ainult üksikud tänapäevanäolised autod ja majakülgedel rippunud satelliiditaldrikud rikkusid selle ilus-kõheda mulje.
/---/
Nähtavasti alles hiljuti punakaspruuniks võõbatud seintega, kuid sest hoolimata ilmetuvõitu kahekorruselise puumaja aknad vahtisid meid nagu uudishimulikud silmad.
/---/
Visuaalse mulje järgi hinnates oli hoone ühe ilmasõja üle elanud, võib-olla isegi kaks. Sammaldunud eterniitkatusel turritasid mitmesugused antennid. Vastu maja fassaadi surutud kitsast peenrast upitasid välja kõrged tokkroosid, mis näisid roosade, valkjate ja tumepunaste lehtritega ehitud piikidena. Veidi irvakil seisnud välisukse ees mõhnlikul trepil pikutas kerratõmbunult tüse kass, kes võõralt lõhnavate tulijate eest majja pages.
Asukoht teoses
lk 46–47
