Päikseta paradiis. Pimedas paistis Emajõgi...

Pimedas paistis Emajõgi palju kaunim kui päevavalgel. Tumedas vees leidsid omale peegelpildi kümned tuled, mis lõpmata pikal käänulisel kaldal sirasid. Üksikud räsitud raod venisid vooluga kaasa, teadmata vist isegi, et rändavad sinna ilmakaarde, kust koidik end välja sirutab.

Autode mürin kesklinna tänavail kerkis, sumbus ja lakkas peaaegu korrapärases tsüklis. Remmelgad, mis vee kohale küünitasid, nagistasid vaikselt pikkade okstega. Parajalt niiske ja raske ööõhk poleeris meeled ärksaks.
/---/
Ees säras öises valguskuues Kaarsild. Iga selget verd Tartu tudeng peab sellest laugest kaarest üle jalutama. Mul oli oma jalutuskäik veel tegemata. Vana kombe au ei tohi teotada.
/---/
Silla trepiastmed jäid juba seljataha, kui siia- ja sinnapoole jõge piiludes ning kaarele ronima valmistudes märkasin, et ma polnud teps mitte ainuke, kellele oli sel öötunnil mõte Kaarsilla vallutamisest pähe torganud. Üleval, kaare kõige kõrgemas punktis juba seisis keegi.
Teosest
lk 321–322